Kas korteriomanik peaks vastutama hoones tekkinud kahju eest, kui kahju ei tekkinud omanikust sõltuvatel põhjustel?
Riigikohtus oli lahend (3-2-1-107-15), mis käsitles konkreetset küsimust.
Hageja oli mitteeluruumist korteriomandi omanik, kostja oli samas majas asuva eluruumist korteriomandi omanik. 11. juulil 2013 süttis kostja korter põlema ja hageja korter sai kahjustada. Riiklikult tunnustatud eksperdi ekspertiisiakti kohaselt sai tulekahju alguse kostja korteri seina sees asuvast kostja korteri elektrikilbist.
Pooled vaidlesid selle üle, kas kostjal on korteriomandi omanikuna kohustus hüvitada hagejale kui teisele korteriomandi omanikule tulekahju tagajärjel tekkinud kahju. Hageja arvates peab kostja hüvitama talle kahju kõrvaldamise kulud, kuna tulekahju sai alguse kostja korteriomandi reaalosas asuvast kostja kasutuses olevast elektrikilbist ning kostja rikkus elektrikilbi korrashoiu kohustust. Kostja leiab, et ta ei vastuta hagejale tekkinud kahju eest, sest elektrikilp on korteriomanike kaasomandis ning maja elektrisüsteemi peab korras hoidma korteriühistu.
Riigikohus leidis, et ainuüksi sellest, et vaidlusalune elektrikilp on ruumiliselt kostja mõjualas olev seade, ei saa järeldada, et tegemist on kostja korteriomandi reaalosa esemega, mille korrashoiu kohustus on kostjal. Varasema Riigikohtu praktika kohaselt on ehitise kõik seinad, st nii välis- kui ka siseseinad korteriomanike kaasomandis sõltumata sellest, kas need asuvad korteriomandi reaalosas või mitte. Kolleegium leidis, et ka korterelamu elektrisüsteem on üldjuhul korteriomanike kaasomandis.
Kui tegemist on olukorraga, kus kohustust on rikkunud mitu korteriomanikku või kõik korteriomanikud (mh tegevusetusega, jättes elektrisüsteemi kontrollimata ja selle korrasoleku tagamata), siis vastutavad kahjustatud korteriomandieseme omanikule tekitatud kahju hüvitamise eest solidaarselt kõik korteriomanikud, kelle rikkumine ei ole vabandatav. Kui tekkinud kahju eest vastutab kaasomanikuna ka kahjustatud korteri omanik, kuna ka tema rikkus kaasomandi korrashoiu kohustust, kohaldub korteriomanike solidaarse vastutuse asemel VÕS § 137 lg 2.
Sõidukijuhi vastutus turvavööta reisija ees
4.aprillil 2013.a leidis aset liiklusõnnetus marsruuttakso ning puidukoorma veoki vahel. Marsruuttakso juht ei märganud teepervele liikunud ja aeglustunud sõidukit ning ei hoidnud mootorsõidukiga piisavat pikivahet, mistõttu sõitis ta veokile tagant otsa, mille tagajärjel paiskusid mõlemad mootorsõidukid teelt välja kraavi. Liiklusõnnetuse tõttu sai eluohtlikke tervisekahjustusi marsruuttaksos viibinud reisija, kellel ei olnud turvavöö kinnitatud. Samuti ei olnud ka teistel reisijatel.
Sellest arenes välja kohtuasi, mis muutis Eesti kohtupraktikat. Kohtulahendi kohaselt on reisija enda ülesanne vaadata, et turvavöö oleks kinnitatud ning õnnetuse korral ei vastuta sõidukijuht lahtise turvavöö tõttu põhjustatud vigastuste eest. Varasemalt on leitud, et tervisekahjustuse eest vastutab sõidukijuht, kes õnnetuse põhjustas.
Kohtuasi käis läbi kõik kohtuastmed. Maakohus leidis, et reisija vigastustes on süüdi marsruuttakso juht. Ringkonnakohus leidis aga, kinnitamata turvavöö ja rasked tervisekahjustused ei ole põhjustatud juhi tegevusest. Riigikohus jõudis ringkonnakohtuga samale järeldusele, kuid saatis asja ringkonnakohtule uuesti arutamiseks, kuna kaasuses esines veel asjaolusid, mida oleks pidanud arvestama, kuid põhiline seiskoht jäi samaks.
Ringkonnaprokuratuuri prokuröri Rainer Amuri sõnul on selline õiguskord õiglasem, leides, et kui selgelt on tõendatud, et inimene sai vigastada või surma, sest ei pannud turvavööd peale, siis ei peaks keegi teine sellise tagajärje eest vastutama. Liiklusõnnetuse põhjustanud juht vastutab alati selle eest, et ta põhjustas avarii.
Liiklusjurist Indrek Sirk leidis, et iga kord tuleks eraldi hinnata, kas juht oli teadlik olukorrast, et reisijal pole turvavöö kinnitatud ning millised on juhi kohustused tagada sõitja turvavöö olemasolu. Kirjeldatud kohtulahendis on oluline silmas pidada, et kui näiteks politsei peab auto kinni ja avastab et reisijatel puuduvad turvavööd, siis on politseil ikkagi õigus nii kaassõitjat kui juhti väärteo korras vastutusele võtta. Samuti on lahendis kirja, et reisijaks loetakse täiskasvanud vastutusvõimelist isikut, kelle suhtes pole juhil garantiikohtustust.
OÜ-tamisest
Riigikohus on selle sügise jooksul teinud kolm olulist otsust, mis toetavad Maksu- ja Tolliameti käsitlust OÜ-tamise maksutamisel (lahendid 3-2-1-82-14, 3-3-1-25-15, 3-3-1-12-15). Juhtumid seisnesid olukorras, kus töötaja füüsilise isikuna lasi oma töötasu kanda äriühingu pangakontole. Tööandja ei pidanud raha ülekandmisel maksma tööjõumakse, sest tööandja ja töötaja vahel oli töölepingu asemel sõlmitud äriühingute vaheline teenuse osutamise leping. Sarnane olukord on ka juhtumis, kus juhatuse või nõukogu liikmete juhtimise- ja nõustamisteenuse pakkumine teisele äriühingule vormistati nii, et tasu kanti juhatuse ja nõukogu liikmega seotud äriühingule.
Peamiseks eesmärgiks sellise skeemi puhul on jätta tööjõumaksud maksmata ja seeläbi rahaliselt võita. Riigikohus kinnitas, et Maksu- ja Tolliametil on taolistel juhtumisel õigus sekkuda ning maksustada tehinguid vastavalt nende tegelikule majanduslikule sisule. Maksu- ja Tolliamet juhib tähelepanu asjaolule, et formaalselt seaduse nõuetega vastavuses sõlmitud leping peab olema kooskõlas ka töö tegeliku sisuga.
Maksu- ja Tolliamet koostas OÜ-tamise teemal korduma kippuvate küsimuste loetelu praktika ühtlustamiseks ja paranduste sisseviimiseks. Lühidalt Maksu- ja Tolliameti juhisest:
•Tööleping on füüsilisest isiku töötaja ja tööandja vaheline kokkulepe, millega töötaja kohustub tegema tööd, alludes tööandja juhistele ja kontrollile. Otsustamisel selle üle, kas tegemist on töösuhtega, tuleb kaaluda töötaja ja tööandja vahelist sõltuvussuhet: milline on töötaja iseseisvuse määr. Eelkõige on töölepingus töötaja ja tööandja sõltuvussuhe suurem kui teistes lepingutes.
• Käsundus- või töövõtuleping on teenuse osutamise lepingud ning sellise lepingu korral tegutseb töötaja (käsundisaaja) iseseisvalt ja omal riisikol erinevalt töölepingust, kus töötaja on tööandja juhistele allutatud.
• Juhatuse ja nõukogu liikmega sõlmitud lepingu puhul on oluline eristada, kas juhtimis- ja nõustamisteenuseid osutas lepingu sõlminud äriühing või juhatuse ja nõukogu liige füüsilise isikuna. Kui viimane variant, siis on tegemist töölepinguga, kuna töölepingu kohaselt saab töötajaks olla ainult füüsiline isik.
• Ühemehe osaühingute puhul (ainuosanik, juhatuse liige ja töötja ühes isikus) tuleb silmas pidada seda, et ainuosanikule ja juhatuse liikmele, kes osutab ainuisikuliselt äriühingu kaudu teenust või osaleb äriühingu majandustegevuses, tuleb aktiivse tegevuse eest maksta ka vastavalt juhatuse liikme tasu, töötasu või muud tasu sõltuvalt selle liigist.
Sõiduki kahjustuste hüvitamisest
Hiljutises kohtulahendis oli olukord, kus remonditaval teelõigul sõitis sõidukijuht autoga vastu kruusavalli ning sellest tekkisid autole kahjustused. Maanteeamet peab kohtulahendi kohaselt maksma sõidukijuhile hüvitist, kuna kiirusepiirang ei ole piisav hoiatamaks sõidukijuhti ohtlikest teeoludest remonditaval teelõigul.
Teeseadus sätestab, et tee omanik on kohustatud liiklejale hüvitama tee kasutamiskõlbmatuse tõttu ning teeseaduse või selle alusel antud õigusakti rikkumise tõttu tekitatud kahju, välja arvatud siis, kui tee on liiklemiseks suletud või on sellel liiklemine piiratud.
Konkreetses kaasuses ei sõitnud auto suletud teelõigul ning politsei fikseeris, et kruusavalli juures, kuhu auto otsa sõitis, puudusid hoitavad sildid või viited ümbersõiduks. Kohus märkis ka asjaolu, et isegi kui kruusahunnik ei pidanud olema majandus- ja kommunikatsiooniministri liiklusmärke käsitleva määruse järgi hoiatusmärgiga tähistatud, oleks sellisel juhul teetööde tegemist käsitlevast määrusest tulenevalt pidanud kruusavalli ette vahetult panema märgi «ümberpõike suund» ja eelnevalt märgi «teekitsend».
Kohus leidis veel lisaks: “Teel paikneva ohtlikkusega saab liikluskiiruse piirangu 30 km/h liikleja arvestada üksnes tavapärase teeremondist tuleneva ohuolukorraga, mis ei tähenda liiklejale ootamatu, hoiatava ohumärgistuseta kruusavalli paiknemist liiklusele avatud teelõigul”.
Kinnistu müügilepingust
Riigikohus tegi 30.09.2015.a. lahendi asjas 3-2-1-100-15, mis puudutas kinnistu müügilepingu tingimustele mittevastavust. Hageja ja kostjad sõlmisid notariaalselt tõestatud kinnistu müügilepingu, mille alusel läks kostjatele üle kinnistu omandiõigus. Teatud müügisummat hoiustati notari deposiitkontol ning raha ülemineku tingimuseks kostjatele oli kasutusloa väljastamine kinnistul asuvale elamule. Kasutusluba väljastati, kuid kostjad keeldusid notari avaldust esitamast, sest kinnistul asuva elamu projekt ja ehituskvaliteet olid nende arvates puudulikud. Kostjate sõnul olid lepingu esemel olulised varjatud puudused, mis takistavad elamu sihipärast kasutamist.
Peamiseks vaidluse esemeks on kostjate kui kinnistu ostjate nõuded hageja kui müüja vastu tulenevalt kinnistu väidetavast lepingutingimustele mittevastavusest. Kostjad nõuavad puuduste kõrvaldamiseks vajalike tulevaste kulutuste hinnangulise maksumuse hüvitamist. Riigikohtu kollegium on seisukohal, et müügilepingu puhul ei ole müüja vastutuse hindamisel lepingutingimustele mittevastavuse eest tähtsust, kas rikkumine on vabandatav VÕS § 103 mõttes. Müüja vastutust hinnatakse mitmete erisätete alusel.
Samuti tõi kollegium välja asjaolu, et renoveeritud elamuga kinnisasja ostmisel ei saa ostja eeldada, et ta peab hakkama elutingimuste tagamiseks sinna kohe lisainvesteeringuid tegema. Kohtu arvates saab elamuga kinnistu müümisel lähtuda vastupidisest eeldusest, st elamu peab vastama olemasolevale projektdokumentatsioonile ja kõrvalekalded sellest peaks olema kokku lepitud. Seda, et projektist kõrvalekaldumine ei ole müügilepingu rikkumine, peab aga vähemasti üldjuhul tõendama müüja.
Oluline on ka asjaolu, et füüsilisest isikud ostja ei pea kinnistu ostmisel lepingutingimuste mittevastavuse tuvastamiseks palkama nt asjatundijat. Piisab sellest, kui ostja eseme iseseisvalt üle vaatab. Müüjal on mõistlik oma vastutuse välistamiseks ostjale eseme kõikvõimalikest puudustest või sellega seotud riskidest enne teada anda.